Digitaalne kirjaoskus, digikompetents ja digikultuur

aasta on Eestis digikultuuri aasta. Digikultuuri teema vaatleb Eesti kultuuri kui digitaalselt loodud, levivat ja tarbitavat kultuuri. “See võib olla nii digitud kultuuripärand kui ka täna digitaalselt loodud teosed, mis üha enam moodustavad meie igapäevase eluilma“, ütleb digi-kultuuri aasta projektijuht Martin Adamsoo.

Digikultuur aga on saanud meie majanduskeskkonnas sootuks laiema mõiste. Digikultuurist räägitakse organisatsioonide sisemiste hoiakute, eetika ning tegevuspõhimõtete mõistes, samuti töötajakogemuse kujundamise ning elluviimise vaatenurgast. Digitaliseerimine ei ole enam privileeg või eksklusiivne õigus edukatele globaalsetele organisatsioonidele. Digitaliseerimine ärikeskkonnas tähendab igapäevaste tegevuste pidevate innoveerimist, rakendamist nii kliendi, juhtimise kui töötajate suunas.

Tänases väga turbulentses olukorras on kindlasti konkurentsieelise saanud need, kes kas osaliselt või ka täielikult on suutnud ettevalmistada organisatsiooni toimimise digitaalsetel alustel. On paratamatu, et sellega peavad täna ja tulevikus jõuliselt tegelma kõik ettevõtted ja organisatsioonid, sõltumata nende suurusest.

Kui täna võime öelda, et Eesti ettevõtted on aktiivselt digitaliseerinud kõiki neid tegevusi ja protsesse, mis on suunatud raha teenimisele ( e-poed, makselahendused) ja kliendile (turundus, müük, kliendikogemuse juhtimine), siis tulevikutrendid viitavad üha enam just sisemiste protsesside, juhtimise ja töötajatega seotud tegevuste digitaliseerimise vajadustele.

Et seda edukalt teha on oluline tagada töötajaskonna valmisolek ning digitaalne kirjaoskus, ilma milleta ei ole võimalik andmeid ja protsesse digitaliseerida.

Digitaalseks kirjaoskuseks peetakse kombinatsiooni inimese hoiakutest, oskustest ja võimest orienteeruda digitaalses keskkonnas.

Tänases maailmas on digitaalse kirjaoskuse osana üha olulisemaks saanud digikompetents, mis sisaldab endas nii oskusi, teadmisi kui hoiakuid digitaalsest käitumisest. Ja kompetentse on võimalik arendada.

Palju räägitakse sellest, et lähitulevikus kaovad mitmed ametikohad ja tööd, eelkõige need mida on võimalik digitaalsete lahenduste abil automatiseerida. Paljud tööd ja ametikohad muutuvad seeläbi ka oma olemuselt, kus administreerivate tegevuste osakaal langeb oluliselt ning tõuseb sisulise ja/või loova töö osakaal. Paljude tööde tegemiseks on vajalik digikompetents juba seepärast, et need tööd tehakse ära digitaalses keskkonnas infotehnoloogilisi lahendusi kasutades.

Enne kui anda töötajatele uusi teadmisi ja aidata neil kujundada vajalikke oskusi, on oluline tagada, et töötajate hoiakud oleksid sobivad ā€“ töötajad mõistaksid digitaliseerimise tähtsus, vajadust, tempot, trende oma ärisektoris ja kogu maailmas ning oleksid valmis end selles vallas harima.

Üks olulisemaid väärtusi, mida HR saab personalivaldkonna digitaliseerimisel luua, on aidata inimestel kujundada digiteadlikku mõtlemist ja suhtumist oma aja-, eesmärkide-, protsesside- ja tulemuste juhtimisse. Mõned olulisemad hoiakud siinkohal:

ressursside kokkuhoid
administratiivne operatiivsus
iseseisvus
paindlikkus ja avatus muutustele
individuaalse soorituse ja tulemuse juhtimine
pidev õppimine ja enesetäiendamine

Lisaks sobivatele hoiakutele on vaja arendada inimeste praktilisi oskusi alates arvuti kasutamisest kuni interneti ja digitaalse sisu loomiseni välja. Nimetagem seda üldiseks digitaalseks kirjaoskuseks.

Digikompetents

Euroopa Komisjon on välja töötanud digikompetentside mudeli [1]. Mudelit on aastate jooksul arendatud ja täiendatud ning EU tasemel ka infot kogutud. On üsna üllatav tõdeda, et nimetatud digikompetentsid on madalal tasemel või puuduvad täiesti pea 47% kõikidest EU elanikest (andmed on saadud 16-74 aastaste elanike esindusliku valimi abil)[2]. Selleks aga, et digitaalses maailmas hakkama saada, on vaja vähemalt kesktasemel kompetentside omandamist.

Mudel koosneb viiest kompetentsi valdkonnast ning 21-st kompetentsist, mis on omakorda kirjeldatud tasemete kaupa.

Digikompetentside mudel on lühidalt järgmine: